pealtnägija:

Me kandsime nimelt läbi vööruse üht meest. Tuleb ettevaatlikum olla, mõtlesin, mis kasu sellest oleks kui meie muulad koolet üles ei leiaks ja teda üle ei veaks. Ja siis ta mind märkaski. Ta ei saanud kuidagi oma karjumist pidama. Aga nemad mind ei näinud.

Vernon:

Temal polnud siia sugugi asja, tal polnud tarvis siia ronida. Jõgi ise, mis ei ole sadat jardigi lai, liigub ühes suunas. See on ju kõigile teada!

peategelane:

Ei maksa ägestuda. Me kihutame kiiresti mööda teerada, aga ei jõua ikkagi mitte kuhugi. Las siis olla, et varsti pole isegi mälestust meist kellelegi tarvis.

Vernon:

Palun ära saa minust valesti aru, ma ütlesin seda austusest oma surnud memme vastu. Mina ei ole ässitaja, õhtuti tagakambrites, kui kool on läbi. Ma ei loodagi, et sa midagi ette võtaksid.

peategelane:

Kuid nii see on, sinna pole midagi parata. Tema ainsana hoiab vere ringlemas. Tema ainsana näeb sellega vaeva. Miks peaksin mina talle vastu hakkama? Ja mis on sinul sellega asja?!

Vernon:

Aga vaata, ma istun oma hobuse selga, kes seisab värava kõrval. Ma teen nii, et rahvahulk ahastab: "Sa tapad ta ju ära!" Ja: "Ta võib nõnda oma jalast ilma jääda!"

pealtnägija:

Siis möödusid nad kõheldes vankrist. Olen ikka öelnud, et sellel kõigel on tagajärjed. Ma ei jäänud ootma, sumasin vette kuni mu jalad vähegi põhja tundsid. Minu jaoks on see lugu läbi.

peategelane:

Ta soovis nii väga, et see lugu kuidagi lõpeks või mingigi lahenduse leiaks... Olgu, ma maadlesin öö läbi Saatanaga ja võitsin. Seda ma ka Vernonile ütlesin. Tema suu jäi lahti ja tema käed vajusid rippu. Tema tahe oli murtud.

                                                                 

                                                                    lõpp