peategelane:
Näiteks, kunagi sain ma mälestuseks sellise dokumendi. Tänu sellele, et seal on märgitud kuupäev, võin ma öelda millal see mulle anti. Selles pole siiski midagi imelikku, et aeg ei aja segi mitte ainult sõnu, mis mulle kunagi midagi tähendasid, vaid aeg ise on samuti segi ja sündmustel pole kindlat järjekorda. Nõnda me siis olemegi siin ja eimillalgi.
peategelane:
Ega sinna polegi tegelikult kedagi maetud. Ja kuidas saakski! Meie olime ju need, kes ehitasid Surematute linna ja selle siis maha kiskusid, et see taas üles ehitada! Selline on lihtsalt võrdkuju meie hetke olukorrast. Või kui soovid, olukorrast, mis on ammu möödas ehk kauges tulevikus. Ja kes oskaks öelda, milline on järgmine pilt, mida sa näed… Isegi hauakivid on meil ühte nägu…!
pealtnägija:
Peale seda, kui mu paarimees oli kuni kõige jõledamate detailideni kirjeldanud oma eelmise õhtu prassimist ja hooramist nii alaealiste tüdrukute kui ka poistega ning rääkinud sinna otsa anektoodi kuidas Iisraeli riik patsifistlikel kaalutlustel loobus kõigist oma tuumarelvadest – Iraani kohal, meenub mulle nüüd, 6000 aastat hiljem, sündmus, mis toimus Siddimi orus, kus praegu on Surnumeri:
pealtnägija:
Siis linna mehed, Soodoma mehed, piirasid koda, niihästi noored kui vanad, kogu rahvas viimseni, ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: "Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juure? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!" Me ei jäänud seda siiski vaatama sest parajasti oli meil pakilisemaid toimetamisi.
Tellimine:
Postitused (Atom)